14. augustil teadusajakirjas Cell avaldatud uurimus kirjeldab detailset meetodite jada, mis on vajalik pisikeste loomade nagu hiired ja rotid, läbipaistvaks muutmiseks. Läbipaistvate kudede loomine on teadlasi paelunud juba 1800ndate algusest, tehes võimalikuks anatoomia õppimise parimal võimalikul viisil.
Esimene samm organismi läbipaistvaks muutmiseks on ületada tõke, milleks on lipiidid ehk rasvhapped. Stanfordi ülikooli teadlased eesotsas Bin Yang-i ja tema kolleegidega Gradinaru töörühmast Caltechi instituudist loosid CLARITY nimelise meetodi lipiidide lahustamiseks. Nimetatud tehnikat kasutati läbipastva hiire loomisel aju töötlemiseks. Lipiidid on aga vajalikud organismi struktuuri hoidmisel, mistõttu lihtsa lahustamise teel läbipaistvust saavutada ei ole võimalik. See tõke sai ületatud nüüdseks tituleeritud PACT või "passive CLARITY" meetodil, kus lipiide töödeltakse akrüülamiidiga, muutes koe läbipaistvaks, kui geeljaks.
Järgmiseks sammuks oli terve organismi (mitte lihtsalt aju) töötlemine. Selleks kasutas Gradinaru töörühm perfusiooni ning nimetasid oma sammu "perfusion-assistent agent release" või PARS.
Kahjuks sellise meetodi kasutamise miinusteks on tõsiasi, et vajatakse elutut looma, mistõttu saab uurida läbipaistva looma anatoomiat aga mitte organismi tegutsemist reaalajas.
Artikliga saab täpsemalt tutvuda siin.
Esimene samm organismi läbipaistvaks muutmiseks on ületada tõke, milleks on lipiidid ehk rasvhapped. Stanfordi ülikooli teadlased eesotsas Bin Yang-i ja tema kolleegidega Gradinaru töörühmast Caltechi instituudist loosid CLARITY nimelise meetodi lipiidide lahustamiseks. Nimetatud tehnikat kasutati läbipastva hiire loomisel aju töötlemiseks. Lipiidid on aga vajalikud organismi struktuuri hoidmisel, mistõttu lihtsa lahustamise teel läbipaistvust saavutada ei ole võimalik. See tõke sai ületatud nüüdseks tituleeritud PACT või "passive CLARITY" meetodil, kus lipiide töödeltakse akrüülamiidiga, muutes koe läbipaistvaks, kui geeljaks.
Järgmiseks sammuks oli terve organismi (mitte lihtsalt aju) töötlemine. Selleks kasutas Gradinaru töörühm perfusiooni ning nimetasid oma sammu "perfusion-assistent agent release" või PARS.
Kahjuks sellise meetodi kasutamise miinusteks on tõsiasi, et vajatakse elutut looma, mistõttu saab uurida läbipaistva looma anatoomiat aga mitte organismi tegutsemist reaalajas.
Artikliga saab täpsemalt tutvuda siin.