Tänapäeval võib öelda, et 3D printimine on üks peamistest teadusalastest arendusobjektidest olgu see siis tervete lõunasöökide printimine või uute näoproteeside loomine.
MIT instituudi teadlaste, koostöös Skylar Tibbitsiga, meeskond loodab aga tuua turule midai uuemat ja põnevamat: 4D printimist.
4D printimise konseptsiooni eelduseks on 3D prinditud objekt, millel on lisatud juurde geomeetriline kood, mis võimaldab objektil hiljem muuta kuju vastavalt keskkonna tingimustele. Selle revolutsioonilise idee taga on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadlased, Skylar Tibbits ja Stratasys ja Autodesk Inc teadlased. Selle uudse "nutika" materjali keskkonnamuutlik omadus võib osutuda kasulikuks nii töötlevas tööstuses kui tippsportlaste riietuses.
"Tavaliselt prindime me oma objekti ja usume, et sellega ongi protsess läbi," usutleb Tibbits, " Prinditud objektid me siis lihtsalt assambleerime. Samas tahame me ju, et need objektid aja jooksul muudaksid oma kuju, et kohaneda keskkonnamuutustele".
Selle projekti eestvedamiseks andis MIT Tibbitsile võimaluse arendada ülikooli nn "Self-Assembly Lab". Labori eesmärgiks on uurida kui "nutikaks" on teadlased võimalised materjali looma ilma sensoreid või kiipe kasutamata ning kui töökindlaks suudaksid nad teha materjali ilma juhtmete või mootoriteta.
Tibbitsi vastus: Geomeetria
3D prinditud objekt trükitakse kiht-kihi haaval. "4D" objekti loomiseks söödab Tibbits printerisse täpse geomeetrilise koodi, mis põhineb objekti enda nurkadel, dimensioonidel ja mõõtmistulemustel, mis omakorda dikteerivad, kuidas objekt reageerib väliste tegurite (vesi, temperatuurimuutus) kokkupuutel. Kokkuvõttes määrab kood ära suuna ja nurkade arvu, kuidas objekt liigub ja väändub. Parim näide on veetorud, mis reageerivad vee kogusele võimaldades nii vajadusel väiksemat hulka vee läbilaskvust. Tibbits demonstreeris konseptsiooni ka 2013 aasta TED konverentsil.
MIT instituudi teadlaste, koostöös Skylar Tibbitsiga, meeskond loodab aga tuua turule midai uuemat ja põnevamat: 4D printimist.
4D printimise konseptsiooni eelduseks on 3D prinditud objekt, millel on lisatud juurde geomeetriline kood, mis võimaldab objektil hiljem muuta kuju vastavalt keskkonna tingimustele. Selle revolutsioonilise idee taga on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadlased, Skylar Tibbits ja Stratasys ja Autodesk Inc teadlased. Selle uudse "nutika" materjali keskkonnamuutlik omadus võib osutuda kasulikuks nii töötlevas tööstuses kui tippsportlaste riietuses.
"Tavaliselt prindime me oma objekti ja usume, et sellega ongi protsess läbi," usutleb Tibbits, " Prinditud objektid me siis lihtsalt assambleerime. Samas tahame me ju, et need objektid aja jooksul muudaksid oma kuju, et kohaneda keskkonnamuutustele".
Selle projekti eestvedamiseks andis MIT Tibbitsile võimaluse arendada ülikooli nn "Self-Assembly Lab". Labori eesmärgiks on uurida kui "nutikaks" on teadlased võimalised materjali looma ilma sensoreid või kiipe kasutamata ning kui töökindlaks suudaksid nad teha materjali ilma juhtmete või mootoriteta.
Tibbitsi vastus: Geomeetria
3D prinditud objekt trükitakse kiht-kihi haaval. "4D" objekti loomiseks söödab Tibbits printerisse täpse geomeetrilise koodi, mis põhineb objekti enda nurkadel, dimensioonidel ja mõõtmistulemustel, mis omakorda dikteerivad, kuidas objekt reageerib väliste tegurite (vesi, temperatuurimuutus) kokkupuutel. Kokkuvõttes määrab kood ära suuna ja nurkade arvu, kuidas objekt liigub ja väändub. Parim näide on veetorud, mis reageerivad vee kogusele võimaldades nii vajadusel väiksemat hulka vee läbilaskvust. Tibbits demonstreeris konseptsiooni ka 2013 aasta TED konverentsil.