Karbid toituvad filtreerimise teel veest saadud planktonist. Järgmisest videost tunduks, nagu karp 'lakuks' laua peal olevat soola 'keelega'. Tegemist on siiski karbi jalaga, mida karp kasutab ümbritseva keskkonda enda sobilikuks muutes. "Sool pole vajalik üheski karbi elutegevuse protsessis," sõnas Scrippsi Okeanograafia Instituudi bioloog Miriam Goldstein. Selgitades videos aset leidvat juhtumit, ütles Goldstein: "Võib-olla teeb sool karbile haiget, mistõttu ta tõmbabki jala laua juurest eemale pärast selle puudutamist."
Karbid on lõpustega hingavad eranditult vee-eluviisiga limused. Paljud meist on ilmselt karpe delikatessina õhtusöögilauas proovinud või rannas päevitades neid uurinud, kuid pole kunagi kohanud neid nende loomulikuskeskkonnas. Karpe elab maailmas ligikaudu 25 000 liiki. Karbid toituvad filtreerimise teel veest saadud planktonist. Järgmisest videost tunduks, nagu karp 'lakuks' laua peal olevat soola 'keelega'. Tegemist on siiski karbi jalaga, mida karp kasutab ümbritseva keskkonda enda sobilikuks muutes. "Sool pole vajalik üheski karbi elutegevuse protsessis," sõnas Scrippsi Okeanograafia Instituudi bioloog Miriam Goldstein. Selgitades videos aset leidvat juhtumit, ütles Goldstein: "Võib-olla teeb sool karbile haiget, mistõttu ta tõmbabki jala laua juurest eemale pärast selle puudutamist."
0 Comments
Kiirnuudlid on populaarne lõuna või õhtusöögi variant kiire eluviisi või piiratud eelarvega inimestele (ärgem unustagem tudengeid). Samas, kui tegemist pole tervisliku valikuga, on paljud arvamusel, et see pole tervisele halvem, kui süüa kiirtoidurestoranist saadud burgeri või friikartuleid. Esimeses omalaadses katses tõestas Dr-Braden Kuo Massachusettsi Üldhaiglast nende suurema ohtlikkuse, kui siiani usuti. Tabletisuuruse kaamera kaudu filmiti magu ja söögitoru inimestel, kes sõid kodus valmistatud nuudleid võrdluses kiirnuudlitega. Tulemused on üllatavad.... Pikaajaline seedimine on otseses korrelatsioonis toitainete omastamisega. Mida kauem toit püsib maos, seda vähem saab inimene sealt toitaineid. Kuigi kiirnuudlites suurt toitainetest rääkida ei saa, sisaldab see kahjulikke lisandeid, kõige hullem neist on mürgine tertsiaarne butüül-hüdrokinoon(TBHQ). Liigne TBHQ tarvitamine võib põhjustada: * Iiveldust ja oksendamist * Vilinat kõrvas *Deliiriumi *Lämbumistunnet *Minestust 5 grammi puhast TBHQ on inimesele surmav. Täpsemalt saab lugeda selle kohta siit. Touch of Life Technologies postitas Youtube keskkonda video, kus magnetresonantsi ja compuutertomograafia abil on 5.augustil 1993.aastal loodud "The Visible Human Project". Inimkeha asetati sinisesse želatiini ja külmutati -160 kraadini Fahrenheidi järgi (-71 kraadi Celsiust). Käsitsi valmistatud krüogeense makrotoomi abil lõigati keha millimeetripaksusteks tükkideks. Igast tükist tehti kõrgresolutsiooniline digitaalpilt. Kokkusaadi 1878 pilti, mis kompilleeriti ühte GIFi. Redditi kasutaja thealphamike viis asja sammukese kaugemale ja Photoshopi ning After Effects abil taastas tükkiest inimese keha: Allpool on näha video, kuidas projekt tehti: Evolutsioon on osadele loomaliikidele olnud helde: gepardi pikk, sihvakas keha, mis laseb Aafrika savannades joosta suurtel kiirustel või papagoi jäik, kõverdunud nokk, mis ideaalselt sobib pähklite purustamiseks. Need adaptsioonid lasevad meil imetleda looduse leidlikkust ja loomise oskust. Neist elegantsetest loomadest on aga veelgi ägedamad vähem säravad elukad - need, kes on jäänud looduslikus valikus ellu olgugi, et nad on koledad, imelikud, limaga kaetud või täiesti absurdsed. Järgnevalt on säravamad pärlid kogutud sellesse raamatusse. Siinkohal ühed näited: NASIKABATRACHUS SAHYADRENSIS Elukoht: Lõuna-India vihmametsad OGCOCEPHALUS DARWINI Elukoht: Vaikse Ookeani kagupiirkonna liivased põhjad HELICOCRANCHIA PFEFFERI Elukoht: Atlandi ja Vaikse ookeani süvasügavustes MACROBIOTUS SAPIENS
Elukoht: Erinevad veekogud eri maailma paigus Naomi Kizhner, on industriaaldisainer ja Jeruusalemma Hadassah Kolledži üliõpilane, kes on disaininud ehteid, mis teoreetiliselt kasutavad töötamiseks kandja enda energiat. Spekulatiivsed ehted kinnitatakse kandja veenidele eraldades sealt verd ehte sees paiknevate väikeste ratakeste liikumapanemiseks. Projekt nimega "Energiasõltlased" ("Energy Addicts") koosneb kolmest ehtest: The Blinker, The E-Pulse Conductor, and The Blood Bridge. Oma kodulehel kirjeldab disainer oma projekti kui paralleelmaailma, kus inimestel pole jäänud muud võimalust, kui otsida maksimaalseid võimalusi energia kultiveerimiseks. Selle taustal demonstreerib artist lahendusena bioloogilist rikkust - energiat otse inimkehast.
Vaata tutvustavat videot siit: http://vimeo.com/100335206 Veresoonkonnahaigused on siiani 1. surmapõhjus maailmas. 50 000 siirdamisjärjekorras olevast patsiendist saab uue südame aastas ainult 5000 inimest. Esimene südamesiirdamine teostati 1967.aastal Kaplinnas, Lõuna-Aafrikas. Pärast 25-aastase naisterahva fataalset autoõnnetust siirdati tema süda 55-aastasele mehele. Kahjuks suri mees 18 päeva hiljem. Siirdamisoperatsioonide ellujäämus suurenes uuel kümnendil tänu koesobivuse parandamisele ja uutele ravimitele. Tänaseks on patsientide ellujäämise määr 90% aasta pärast siirdamist ning 74% pärast viite aastat. Olukorda on parandanud tüvirakkude kliiniliste võimaluste uuringud. Ägedat videot vaata allpool: Oktoobri varajastel päevadel avalikustas Eric Betzig Howard Hughes Meditsiiniinstituudist (HHM), et nad jagavad 2014.aasta Keemia NobelipreemiaIt nende panuse eest superresolutsioonilise fluorestsentsmikroskoobi arendamisel. Uudse leiutise taga on aga valguskattega mikroskoop, mis pakub kõrgresolutsioonilist, 3D pilti liikuvatest, elusatest rakkudest ja organismidest. Leiutist kirjeldava artikli leiab Science ajakirjas. Betzeli tiim katsetas uudset proovi valgustamismeetodit. Nad arendasid Bessel'i kiirgustasapinna valgustamismikroskoobi 2011.aastal, mis kasutab valgusena valguskihti selle asemel, et üksikut valguskiirt. Valguse tasapinnaline hajutamine rakukultuurides on lihtsam, kui valguskiire kasutamine, võimaldades kõrgresolutsioonilisi pilte kiiremini genereerida. Uurimusest saab täpsemalt lugeda siit. Allolev video kirjeldab ka leiutise võimalusi teadusmaailmas: Eelmisel aastal ajakirjas Nature Communications avaldatud uurimuses toodi välja natukene statistikat: Ameerika Ühendriikides tapavad kassid umbes 1,3-4 miljardit lindu ja umbes 6,3 - 22,3 miljardit väikest imetajat aastas. See on päris muljetavaldav suurus. Kas sellel esmapilgul külmaverelisel tapmisel on ka sügavam, evoltsiooniline põhjus?
Kassid on evolutsioneerunud efektiivseteks kisklasteks - neil on teravad hambad ja eenduvad küünised, pehmed käpad, et vaikselt hiilida saagi lähedusse, öine nägemine ning nad on äärmiselt väledad. Kassid säilitasid on jahiinstintkid ja toore liha seedimisvõime isegi pärast kodustamist umbes 10 000 aastat tagasi. Ükskõik, kui ilusalt sa neid riidesse ei pane ja ei nunnuta, säilitavad siiski nad on kiskjalikud instiktid. Lühidalt kokku võttes on põhjused järgmised: - nad rahuldavad oma jahilikku instinkti - nad üritavad sulle õpetada jahtimisoskusi (mis meil ilmselgelt puuduvad) - nad näitavad emalikku armastust ja hoolitsust Täpsemalt saab selle kohta lugeda siit. Kaks aastat halvatud mees kõnnib jälle tänu seljaajusse siirdatud neuronitele. Ajakirjas Cell Transplantation avaldatud siiani hüpoteetilist meetodi efektiivsust on alles praegu tõestatud. 2010.aasta langes Darek Fidyka saripussitamise ohvriks, mis halvas mehe rinnast allapoole. Õnneks aga jäi tema nina puutumata. Spetsiifilised olfaktoorsed gliiarakud (OEG-d) ümbritsevad olfaktoorseid aksoneid (lõhnataju tagavad närvikiud, mis juhivad elektrilisi laenguid ninast ajju). Seljaaju vigastustega patientide jaoks on need närvirakud olulised just nende omaduse kohta diferentseerida uusi neuroneid. Selline omadus ei eksisteeri ühelgi teisel imetajate närvisüsteemi rakul. Selline OEG rakkude aksonite taastumise/paranemise võime on inspireerinud teadlasi proovima siirdada neid rakke patsiendi seljaaju vigastuse piirkondadesse, mille tulemusel vigastatud aksonid hakkavad iseend taastama. Selleteemaliste loomkatsete tulemused vigastatud rottide ja koerte peal on kaasa toonud taastatud jooksuvõime. Fidyka rakusiirdamise kliinilisse uuringusse kaasati koostöös College London Ülikooli ja Wroclaw Ülikooli Haigla koostöös. Patsiendi haistesagaralt eraldatud rakud inkubeeriti 2 nädalat, misjärgselt siirdatud need 100 mikropunktsiooni teel seljaaju vigastuse piirkonda. Praeguseks on Fidyka võimeline kõndima kõndimisraamiga. Isegi osa põie-, seede- ja seksuaalfunktsioonist on taastunud. "Usun, et ühel päeval olen täiesti iseseisev," kiitis Fidyka BBC-le antud intervjuus.
Jaapani ja USA teadlastetrio võitis selleaastase Nobeli füüsikapreemia leiutades midagi, mis ilmselt on meie kõigi taskutes või sahtlites - maailma esimese sinist valgust emiteerivad dioodid (LED). Need valgusallikad ei ole ainult elektroonikaseadmetes esindatud, vaid aitavad ka muuta maailma keskkonnasõbralikumaks ja energiasäätlikumaks, vahetades välja 20.sajandi alguses leiutatud tülikad valguspirnid.
Auhinna võitnud kolm teadlast on Meijo Ülikooli professor, 85-aastane Isamu Akasaki, Nagoya Ülikooli professor, 54-aastane Hiroshi Amano ja praegu California Ülikoolis resideeruv 60-aastane Shuki Nakahmura. Maailmamuutev leiutis tehti varajastel 90ndatel enne aastakümneid raskeid pingutusi. Kuigi punane ja roheline LED olid maailmas olemas juba mõnda aega, oli sinise valguse leiutamine hulga keerulisem nii akadeemilisel kui ka industriaalsel tasemel. Nüüdse sinise LED-valgusega saavad teadlased luua valget valgust LEDidest (selleks ongivajalik sinise, rohelise ja punase olemasolu). Akasaki and Amano töötasid koos Nagoya Ülikoolis 1980ndatel aastatel, kui hakkasid arendama pooljuhte, mis on vajalik sinise dioodi loomisel. Esimene sinine LED nägi ilmavalgust 1992.aastal. Samal ajal töötas Nakaura iseseisvalt edasi Nichia Chemicals nimelises ettevõttes 1988.aastal enda dioodi leiutamiseks. Temagi leituas odavama jalihtsama viisi soovituslike pooljuhtide loomiseks. Valged LED-lambid, mis eelnimetatud leiutisest nüüd võimalikud olid, emiteerivad väga eredat valget valgust ning on eelistatud variant energiasäästlikuse ja eluea suhtes võrreldes fluoresentspirnidega. LED-lampide eluiga on keskmisel 100 000 tundi, samal ajal, kui tavalampidel on see umbes 1000 tundi. Lisaks on neil LED-lampidel potentsiaal parandada elukvaliteeti rohkem, kui 1.5 miljardil inimesel üle maailma, kel pole juurdepääsu elektrivõrgule. Kuna nad vajavad väga väikest energiakulu, suudavad nad töötada odaval lokaalsel päikeseenergial. |