Olles ise suur magusaarmastaja olen vahel ka mõelnud, mis juhtuks, kui suudaksin suhkrust täiesti loobuda.
Suhkur: looduslik tasu, tehislik parandus
Neuroteadustes peetakse toitu nn "looduslikuks tasuks". Selleks, et meie liik säiliks peavad protsessid nagu söömine, paaritumine ja väiksemate kasvatamine olema pidevalt korduvad ja mõnutekitavad tegevused meie ajule.
Suhkur: looduslik tasu, tehislik parandus
Neuroteadustes peetakse toitu nn "looduslikuks tasuks". Selleks, et meie liik säiliks peavad protsessid nagu söömine, paaritumine ja väiksemate kasvatamine olema pidevalt korduvad ja mõnutekitavad tegevused meie ajule.
Evolutsiooni tulemusel on meie ajudes välja kujunenud piirkond, mis dekodeerib selle loodusliku tasu informatsiooni meile arusaadavaks. Seda nimetatakse mesolimbiliseks signaalrajaks. Millegi mõnutoova tegemine aktiveerib kimbu VTA (ventraalne tegmentaalala) neuroneid, mis kasutavad neurotransmitterit nimega dopamiin teisele ajupiirkonnale, nucleus accumbens, signaliseerimiseks. Nucleus accumbens'i ja prefrontaalkorteksi omavaheline signaliseerimine omakorda dikteerib meie motoorsed liigutused, mis otsutab ära, kas me võtme veel ampsu sellest maitsvast šokolaadikoogist või mitte. Prefrontaalkorteks aktiveerib lisaks hormoonid, mis võimendavad tekkivat mõnutunnet veelgi.
Kõik toidud ei aktiveeri nimetatud signaalrada. Suurem osa meist eelistab magusat millegi kibedale või hapule, mis on tingitud evolutsiooniliselt arenenud mesolimbilisest signaalrajast andes meile mõista, et magus pakub tervislikku hulka organismile vajalikke süsivesinikke. Meie korilastest esivanemate jaoks tähendas marjade korjamisel hapu "pole veel valmis" ja kibe "ettevaatust-mürk". Marjad ja puuviljad on üks asi, aga tänapäeva moodsad dieedid on teinud meie organismis oma töö. Kümmekond aastat tagasi usuti, et keskmine Ameerika elanik tarbib 22 tl suhkrut päevas tuues meie organismi juurde 350 kalorit. Tänaseks on see kogus suurenenud. Paar kuud tagasi väitis üks ekspert, et keskmine britt tarbib 238 tl suhkrut iga nädal. Lisaks on tänapäeval pea võimatu poest leida töödeldud toiduainet, mis ei sisaldaks lisandina suhkrut maitse või/ja säilitamise eesmärgil.
Need lisandsuhkrud on salakavalad, ja teadmatult oleme nendest jäänud sõltuvusse. Järjest uuemad ja uuemad uuringud tõestavad, et suhkrute põhjustatud neurokeemilised ja käitumislikud muutused, mis kaaperdavad meie aju tasukeskuse, on sama sõltuvusttekitavad, kui nikotiin, kokaiin või heroiin.
Suhkrusõltuvus on reaalne haigus
Sõltuvusel on 4 peamist osa: ülesöömine, võõrutus, isud ja risttundlikkus (olukord, kus üks sõltuvusttekitava aine halb tarbimine soodustab teisest ainest sõltuvaks jäämise). Kõiki neid komponente on uuritud loomkatsetel.
Tüüpiline loomkatse näeb välja järgmine: rotte näljutatakse iga päev 12 tundi, misjärel antakse neile 12 tunni jooksul pidev suhkrulahuse ja regulaarse toidu juurdepääs. Üks kuu pärast sellise rutiini alustamist ilmnes rottidel sarnaseid käitumuslike jooni, nagu sõltuvusega inimestel. Nad sõid suhkrulahust kiirelt ja lühikese aja jooksul enne tavatoidu poole pöördumist. Lisaks näitasid nad näljaperioodil üles ärevuse ja depressiooni sümptomeid. Suhkruga toidetud rotte ja suhkruvabal dieedil olnud loomakestele manustati hiljem kokaiini ja opioide. Võrdlustulemused näitasid , et suhkruga toidetud rottidel esines sõltuvusega seostatud käitumismustreid.
Just nagu narkootikumid, põhjustab ka suhkur nucleus accumbens'is dopamiini eritumise. Pikaajaline suhkru tarbimine põhjustab keskajus ja frotaalkorteksis lausa dopamiini retseptorite paiknemise ja geeniekspressiooni muutusi. Täpsemalt suurendab suhkru konsentratsiooni suurenemine ärgitavate retseptorite, D1 kontsentratsiooni, samas kui vähendab inhibeerivate D2 retseptorite konsentratsiooni. Lisaks väheneb dopamiini transportivate valkude konsentratsiooni.
Lühidalt öeldes pidev suhkru tarbimine suurendab dopamiini signaliseerimist, suurendades neuronide erutus aju mõnukeskuses veelgi tuues kaasa vajaduse veelgi suuremaks suhkru tarbimiseks. Ajapikku muutub aju suhkru suhtes tolerantseks tuues kaasa veelgi suurema suhkruvajaduse.
Suhkruvõõrutus on samuti olemas
Kuigi suhkruvõõrutust on testitud ainult näriliste peal võib järeldada, et mingid primitiivsed muutused muutused toimuvad ka inimese ajus.
2002.aastal avaldati Princetoni Ülikoolis uurimus Carlo Colantuoni ja tema kollegide poolt, kus uuriti rottide suhkrust võõrutamise muutusi. Seda kutsuti esile kas suhkrurikaste toitude eemaldamisel menüüst või naloksooni (rohi, mida kasutatakse opiaadisõltuvuse ravimiseks) manustamisega. Mõlemad võõrutuse meetodid põhjustasid füsioloogilisi muutusi nagu hammaste ragistamine, käppade värinad ja pearaputamist. Naloksooniravi põhjustas rottides ka suurenenud ärevust.
Physiology & Behaviour ajakirjas sel kuul avaldatud uurimuses (autoriks Victor Mangabeira et al.) näidati ka suhkruvõõrutuse tulemuseks impulsiivseid käitumishäireid. Algselt treeniti rotte vee saamiseks teatud kangi vajutama. Pärast mõningast treenimist paigutati rotid tagasi vanadesse puuridesse, kus neil oli ligipääs suhkrulahusele ja veele või siis ainult veele. Kuu aega hiljem anti rottidele uuesti võimalus vajutada kangi, mille abil saab vett. Need, kes muutusid suhkrust sõltuvaks vajutasid kangi oluliselt rohkem, kui kontrollrühma rotid, näidates suurenenud impulsiivseid käitumismustreid.
Inimesed on aga hulga keerulisemad loomad ning inimesele võib suhkrust loobumine kaasa tuua teistsuguseid sümptomeid. Mõne inimese jaoks on see keerulisem, kui teisele.
Kõik toidud ei aktiveeri nimetatud signaalrada. Suurem osa meist eelistab magusat millegi kibedale või hapule, mis on tingitud evolutsiooniliselt arenenud mesolimbilisest signaalrajast andes meile mõista, et magus pakub tervislikku hulka organismile vajalikke süsivesinikke. Meie korilastest esivanemate jaoks tähendas marjade korjamisel hapu "pole veel valmis" ja kibe "ettevaatust-mürk". Marjad ja puuviljad on üks asi, aga tänapäeva moodsad dieedid on teinud meie organismis oma töö. Kümmekond aastat tagasi usuti, et keskmine Ameerika elanik tarbib 22 tl suhkrut päevas tuues meie organismi juurde 350 kalorit. Tänaseks on see kogus suurenenud. Paar kuud tagasi väitis üks ekspert, et keskmine britt tarbib 238 tl suhkrut iga nädal. Lisaks on tänapäeval pea võimatu poest leida töödeldud toiduainet, mis ei sisaldaks lisandina suhkrut maitse või/ja säilitamise eesmärgil.
Need lisandsuhkrud on salakavalad, ja teadmatult oleme nendest jäänud sõltuvusse. Järjest uuemad ja uuemad uuringud tõestavad, et suhkrute põhjustatud neurokeemilised ja käitumislikud muutused, mis kaaperdavad meie aju tasukeskuse, on sama sõltuvusttekitavad, kui nikotiin, kokaiin või heroiin.
Suhkrusõltuvus on reaalne haigus
Sõltuvusel on 4 peamist osa: ülesöömine, võõrutus, isud ja risttundlikkus (olukord, kus üks sõltuvusttekitava aine halb tarbimine soodustab teisest ainest sõltuvaks jäämise). Kõiki neid komponente on uuritud loomkatsetel.
Tüüpiline loomkatse näeb välja järgmine: rotte näljutatakse iga päev 12 tundi, misjärel antakse neile 12 tunni jooksul pidev suhkrulahuse ja regulaarse toidu juurdepääs. Üks kuu pärast sellise rutiini alustamist ilmnes rottidel sarnaseid käitumuslike jooni, nagu sõltuvusega inimestel. Nad sõid suhkrulahust kiirelt ja lühikese aja jooksul enne tavatoidu poole pöördumist. Lisaks näitasid nad näljaperioodil üles ärevuse ja depressiooni sümptomeid. Suhkruga toidetud rotte ja suhkruvabal dieedil olnud loomakestele manustati hiljem kokaiini ja opioide. Võrdlustulemused näitasid , et suhkruga toidetud rottidel esines sõltuvusega seostatud käitumismustreid.
Just nagu narkootikumid, põhjustab ka suhkur nucleus accumbens'is dopamiini eritumise. Pikaajaline suhkru tarbimine põhjustab keskajus ja frotaalkorteksis lausa dopamiini retseptorite paiknemise ja geeniekspressiooni muutusi. Täpsemalt suurendab suhkru konsentratsiooni suurenemine ärgitavate retseptorite, D1 kontsentratsiooni, samas kui vähendab inhibeerivate D2 retseptorite konsentratsiooni. Lisaks väheneb dopamiini transportivate valkude konsentratsiooni.
Lühidalt öeldes pidev suhkru tarbimine suurendab dopamiini signaliseerimist, suurendades neuronide erutus aju mõnukeskuses veelgi tuues kaasa vajaduse veelgi suuremaks suhkru tarbimiseks. Ajapikku muutub aju suhkru suhtes tolerantseks tuues kaasa veelgi suurema suhkruvajaduse.
Suhkruvõõrutus on samuti olemas
Kuigi suhkruvõõrutust on testitud ainult näriliste peal võib järeldada, et mingid primitiivsed muutused muutused toimuvad ka inimese ajus.
2002.aastal avaldati Princetoni Ülikoolis uurimus Carlo Colantuoni ja tema kollegide poolt, kus uuriti rottide suhkrust võõrutamise muutusi. Seda kutsuti esile kas suhkrurikaste toitude eemaldamisel menüüst või naloksooni (rohi, mida kasutatakse opiaadisõltuvuse ravimiseks) manustamisega. Mõlemad võõrutuse meetodid põhjustasid füsioloogilisi muutusi nagu hammaste ragistamine, käppade värinad ja pearaputamist. Naloksooniravi põhjustas rottides ka suurenenud ärevust.
Physiology & Behaviour ajakirjas sel kuul avaldatud uurimuses (autoriks Victor Mangabeira et al.) näidati ka suhkruvõõrutuse tulemuseks impulsiivseid käitumishäireid. Algselt treeniti rotte vee saamiseks teatud kangi vajutama. Pärast mõningast treenimist paigutati rotid tagasi vanadesse puuridesse, kus neil oli ligipääs suhkrulahusele ja veele või siis ainult veele. Kuu aega hiljem anti rottidele uuesti võimalus vajutada kangi, mille abil saab vett. Need, kes muutusid suhkrust sõltuvaks vajutasid kangi oluliselt rohkem, kui kontrollrühma rotid, näidates suurenenud impulsiivseid käitumismustreid.
Inimesed on aga hulga keerulisemad loomad ning inimesele võib suhkrust loobumine kaasa tuua teistsuguseid sümptomeid. Mõne inimese jaoks on see keerulisem, kui teisele.